Ja
Ja
Uudised
Ja
JAJAJAJAJAJAJAJAJA
Ja
JA
  JA Eesti
Ja
Uudised
Ja
Uudiste arhiiv
Ja
Uudiskirjad

Uudised

Ja

 

 

 

 

 

Karoli Hindriks – õpilasfirmast Eesti tippettevõtjaks

12.09.2017

JA Eesti õpilasfirma programmi on 25 aasta jooksul läbinud enam kui 12000 noort, kes on saanud väärtusliku ettevõtluskogemuse ning -julguse kogu eluks. Küsisime meie tuntud ja vägevate vilistlaste käest, mida nemad õpilasfirmast õppisid ja jagame neid lugusid meelsasti teiega.
 

Eesti tippettevõtjat Karoli Hindriksit intervjueeris Ander Hindremäe.

 

Kuidas Sul läheb? 

Mul läheb väga põnevalt, sest maailm, milles elame, muutub järjest väiksemaks. Lugesin just äsja Nike’i asutaja Phil Knighti ütlust, et 1962. aastal oli maailm palju suurem. Lihtsalt seetõttu, et inimesed ei saanud ringi liikuda. Täna on ühest maailma punktist teise liikuda nii kerge. See ei ole eriti kulukas ja mõelda kui palju rohkem on meil maailmas võimalusi. Ma arvan, et elame väga põneval ajastul.

 

Kui hästi Sa üldse mäletad oma kooliaega? Aasta oli siis 2000. 

Ma olen emotsionaalne inimene. Mõeldes tagasi Junior Achievementi kogemusele, siis mul on igati õigus nutma hakata, sest see muutis minu elu väga palju. See, kus ma täna Jobbaticaliga olen või mida olen teinud televisioonikanalitega kogu Baltikumis: Fox'id ja National Geographic'ud - see kõik sai alguse sellest projektist. Kooliaeg oli minu jaoks uksiavav.

 

Koolipõlve veetsid Sa Pärnus, Pärnu Raeküla Gümnaasiumis. Kui tihedalt Sa praegu Pärnuga seotud oled? 

Pärnuga olen nii palju seotud, et mu ema elab seal. Pean tunnistama, et olen viimase kahe aasta jooksul tunduvalt rohkem käinud New Yorkis, Londonis, Singapuris, Malaisias, Jaapanis ja mistahes maailma paikades kui Pärnus. Mu ema jõuab rohkem Tallinnasse kui mina Pärnusse, kahjuks. Aga südames olen ikka seotud.

 

Milline gümnaasiumiaeg Sinu jaoks oli?

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis olin täiesti tavaline, keskpärane õpilane. Ma ei olnud väga hea õpilane, mul ei olnud selget sihti ega teadnud ma, et minust võiks midagi saada. Tegelesin ennekõike tantsimisega Laine Mägi tantsugrupis. Minu jaoks oli see elu keskmes. Kogu ettevõtlik elu ja äri tuli täiesti juhuslikult. Ja see sai alguse õpilasfirma programmist. See heureka! oli ikka väga tugev, kui äkki, 16-aastasena sa tead, et oled justkui oma teekonna alguses, aga saad aru, et sinu idee võib midagi maailmas muuta või et see võib olla vähemalt olulise tähendusega.

 

Pärnu Raeküla Gümnaasiumis otsustas noor ja tahtmist täis Karoli luua õpilasfirma. Räägi, kuidas see kõik alguse sai? Kui palju Sa üldse mäletad enda õpilasfirmast? 

Lugu õpilasfirmaga oli täiesti juhuslik. Mul oli võimalus minna kas teatriklassi või majandusklassi. Ma ei olnud väga teatriinimene ja seega valisin majandusklassi. Seal anti ühel päeval ülesanne, et hakkame nüüd õpilasfirmat tegema ja valime firma presidendi. See toimus ilma, et meil oleks mingisugust ideed olnud. Kuidagi juhtus nii, et mina lugesin tahvli ees hääli kokku ja äkki selgus, et mind on valitud presidendiks. See oli ehmatus - mul on juhtiv koht ja nüüd tuleb midagi välja mõelda. Sellest tekkis surve ja tuli kõik ajurakud tööle panna, et välja mõelda, mida me siis tegema või tootma hakkame. Alguses tegime seda koolis, mina jätkasin kodus ja siis tekkiski mul mõte pehmest helkurist. Väljas oli oktoober, helkurid olid päris koledad ja mõtlesin, et teeks sellised helkurid, mis ei oleks nii koledad ja mis noortele meeldiksid.

 

Tol hetkel, kui Sul see idee tuli, kas Sa ise nägid sellel tootel nii suurt potentsiaali?

Ma mäletan seda, kui ma selle ideega koju läksin ja oma isale rääkisin, siis tema ütles, et äkki peaks patendiametisse sellega minema. Ma isegi ei teadnud, mis on patent või mis on patendiamet. Rääkides potentsiaalist, mul absoluutselt polnud aimu ka, mis sellest saada võib. Ma lihtsalt hakkasin sellega edasi liikuma ja ma arvan, et see on igasuguse äritegevuse esimene asi. Sa ei vaata mitte taha, vaid lihtsalt ronid ja ronid ja ühel hetkel jõuad kohale.

 

Mis hetkel Sa ise aru said, et see on hea idee?

Minu käest on palju küsitud seda, et mis tunne on olla naine ettevõtjana. Nüüd tehnoloogiamaailmas, enne üldisemalt. Tagantjärgi arvan, et turunduses aitas see väga palju kaasa, et ma olin heledate juustega Pärnu koolitüdruk, kes sai Eesti esimeseks leiutajaks. Mul oli äratundmine, kui me õpilasfirmaga patendi teemal esimese meediakajastuse saime. Siis mul tekkis mõte, et sellest võiks midagi edasi proovida.

 

Tegelikult teie firma ju võitis Eesti lõppvõistluse. Kas see tuli lihtsalt?

Eesti võistluse me võitsime ja Euroopas me muidugi ei võitnud. Euroopasse minnes oli meil küll väga hea ettevalmistus. Me saime isegi aplausi ja inimesed tõusid püsti. Aga me kaotasime, mis oli teismelise jaoks suur löök. Ma olin just kolm nädalat tagasi esimest korda peale Hannoveri Expo 2000 võistlust uuesti suurel laval CeBIT'i konverentsil. Ma kasutasin seda mälestust ka oma kõnes ja see oli päris võimas tunne. Tulla nüüd 17 aastat hiljem ja olla key note speaker (ingl. k. peaesineja) – päris lahe!

 

Kas Sa Eesti võistlusel tundsid, et võit tuleb? Olid Sa valmis selleks?

Ma ütlen ausalt, et selles vanuses, selle kogemusega ei oska sa midagi tunnetada. Kui nüüd natuke meenutada aega, mil mina tegin õpilasfirmat ja võrrelda seda tänasega, siis meie ajal ei olnud isegi mingeid slaide. Meil olid kiled, mille peal oli projektor ning meie esitlus oli selline, et ma tulin üleni mustas ja helkureid täis riputatud hundiratastega lavale ja lõin grafoprojektori kontsaga katki, nii et terve ülejäänud esitlus oli meil kildudena lihtsalt põrandal. Sellel hetkel mõelda, et me nüüd võidame, oli ikka vara. Kõik lihtsalt juhtus.

 

Ja siis, sõit Euroopasse! Epp Vodja sõnul olid kõik enne tulemuste väljakuulutamist kindlad, et teie võidate, millised on Sinu mälestused? 

Kui me sinna läksime, olid meie ootused väga madalad. Me mõtlesime, et oleme Ida-Euroopa väikelinnast. Kõik ootused Euroopas võitmisest oli ebareaalsed. Kui me seal kohapeal olime ja tähelepanu saime, siis meie enesekindlus järjest kasvas. Ma ei oska öelda, mis valesti läks. Ma arvan, et see oli kombinatsioon asjadest. Meie õpetaja oli väga tubli ja tore, aga eks ikka kogemus oli üsna piiratud. Kui teistel olid suuremast linnast asjalikumad nõuandjad. Lihtsalt juhtus nii, et kui me alguses ei oodanud mitte midagi, siis ühel hetkel me juba ootasime võitu. Bussis tagasiteel Eesti poole ma suurema osa teest nutsin. Teismelise ego sai väga lüüa.

 

Teie firmat juhendas JA Eesti üks staažikamaid õpilasfirmade juhendajaid, eelmise aastal aasta ettevõtlusõpetajaks valitud Kristi Suppi. Milline suhe oli teie firmal ja võib-olla ka Sul isiklikult temaga? 

Meie majandusõpetaja oli ideaalne õpetaja. Ta toetas meid, aga lasi meil kõik ise teha. Saime kõik hands on (ingl. k. käed küljes) kogemuse. Ta oli väga julgustav ja toetav, küsis õigeid küsimusi. Ta ei teinud midagi meie eest ära ega käinud piitsaga järgi, vaid pigem toetas meid teiste õpetajate ees. Meie õpilasfirma kasvas hästi kiiresti suureks, tegime oma käibe kolme kuuga. See oli 109 000 Eesti krooni, mis oli õpilasfirma kohta päris metsik. Ta aitas meil teiste õpetajatega suhelda, kes siis ei saanud aru, miks me nii palju aega raiskame selle majandusprogrammi peale. Selles mõttes ta oli väga hea toetaja.

 

Pärast õpilasfirma programmi läks Sinu ettevõtja elu üsna kiires tempos edasi, Sa asutasid selle idee põhjal enda firma ning Sinust sai Eesti noorim leiutaja. Olid Sa selle jaoks ise valmis ja said Sa toona juba väga hästi aru, kuhu Sa oled oma tööga jõudmas? Oli see ootamatu? 

Minu kulg pärast õpilasfirma kogemust oli selline, et ma kõigepealt läksin aastaks USA-sse vahetusõpilaseks, mis oli mu ammune unistus ja mille tarbeks sain ka stipendiumi. Aasta jäi vahele, kuid ma rääkisin seal oma kogemusest väga palju. Ma käisin isegi Junior Achievementi Ameerika nõukogu ees esinemas Bostonis, et näidata, kuidas Ida-Euroopas nende programm elusid mõjutab. Kui tagasi tulin, siis otsustasin, et teen oma ettevõtte. Võtsime mitu patenti ja ma sain väga palju elukogemust sellega. Meie müügid kasvasid kiiresti ja ma tegin selle kallal väga palju tööd. Aga tagantjärgi oli see kõik korralik kooliraha. Ma tegin kõige suuremad vead selle ettevõttega, ta käis ülesse ja käis ära ka põhjas. Selles mõttes oli see väga hea õppetund.

 

Karoli, Sind on valitud järgmise generatsiooni liidriks ja paigutatud Euroopa TOP20 noore ettevõtja hulka. Hiljuti nomineeriti Sind Euroopas oma valdkonna 50 mõjukaima naise hulka ning kui Wikipedia ei valeta, siis oled Sa pälvinud ka kõige seksikama naispoliitiku tiitli. Kindlasti jäi mul enamik auhindu üldse nimetamata. Kuidas see kõik Sinuni tuli? Mida Sa teed teistmoodi, mida teised ei tee? Kas Sul on mingi enda võlujook? 

Ma arvan, et ma ei tee kindlasti midagi teistmoodi kui teised. Peale selle, mida ma oma meeskonnale ka väga palju räägin, et millegi ehitamine tihtipeale ongi see kõige hirmsam asi ettevõtja teekonna juures. Kui sa ronid ja vaatad alla, siis hakkad kartma. Ma arvan, et mina olen see, kes põikpäiselt ronib ja ronib ja ronib ja ei vaata alla. Ma lihtsalt teen oma asja ja lähen edasi. Õpilasfirma ja oma firmaga oli esimeseks õppetunniks suuresti see, et tuleb fokusseerida sellele, mida sa teed. Kõigele muule tuleb öelda ei. Ma olen väga palju õppinud oma vigadest ja parandan oma vigu nüüd praegu. Liiga tihti juhtub see, et me hakkame alla vaatama ja siis hakkab pea ringi käima ja tekib tunne, et kukud alla. Kui sul on mingi visioon, siis sa lihtsalt lähed edasi ja edasi. Nagu Tammetõru seiklustes: „Edasi ja edasi ja mitte sammukestki tagasi“.

 

Täna juhid Sa enda asutatud ettevõtet Jobbatical. See on üsna kiirelt kasvav start-up või kas ta enam ongi? Räägi meile sellest lähemalt. 

Ma arvan, et Jobbatical oli kombinatsioon erinevatest elukogemustest. Mida me teeme Jobbaticaliga on see, et meil on selline community (kommuun ing. k.) äritalentidest, kes tahavad töötada teises riigis ja me liigutame neid erinevate ettevõtete juurde tööle, täna juba enam kui 44s riigis. Maailmas on väga suur talendi puudus. Ja meie eeldame, et see ei ole talendi puudus, vaid talent lihtsalt istub vales kohas. Me teeme sellist piiriülest värbamist. Olles elanud keskkooli ajal Ameerikas ja nähes, kuidas mõjutab välismaal elamine ühe inimese elu, arvan, et igaüks peaks korra elus elama vähemalt aasta oma koduriigist eemal. Maailm oleks tunduvalt parem, kui me niimoodi elaksime. Lihtsalt arusaamised ja sallimised, mis sellega kaasnevad, on teised. Tehes ise Eestis firmat ja olles üles ehitanud ettevõtteid, näen ma, kui väike tegelikult Eesti on ja kui keeruline on Eesti ühe miljoni seast leida neid kõige õigemaid töötajaid. Jobbaticali idee sellest kogemusest tekkiski. Praegu on põnev vaadata küll. Oleme tänaseks tõstnud investeeringuid 4 miljoni dollarini. Oleme saanud pardale investori, kes on üks maailma TOP-3 hulgast New Yorgist. Kasutajaid on meil tänaseks praktiliselt igalt poolt, isegi Antarktikast. Tõesti, üle maailma inimesed, kes liiguvad ja liigutavad oma kogemusi ja teadmisi kohtadesse, nagu on Penangi saar Malaisias või Tartu Eestis. Hästi huvitav on vaadata, kuidas maailm sellega kaasa läheb.

Aga tundub, et läheb hästi.

Jah, aga tööd on vaja teha. Eks me oleme alles oma teekonna alguses. Ma naeran, et me teame neid lugusid nagu Twitterid ja Facebookid siis, kui see plahvatus ära käib. Aga plahvatuseni jõudmiseks on väga palju tööd vaja teha. Õnneks on mul väga vinge meeskond sel teekonnal.

 

Nii et Sinu elu on väga tihedalt jäänud seotuks ettevõtlusega alates kooli lõpust. Kui suur roll on selles olnud õpilasfirma programmil? 

Ma ütlen väga selgelt, et minule ja sellele, kus ma praegu istun, on. Need piirid, mida ma julgen ületada, on tulnud sellest programmist. Ma ei julgenud unistadagi, et minust võiks ettevõtja saada, enne kui ma seda programmi tegema hakkasin. Ma pigem arvasin, et minust saab tantsija või ajakirjanik. Äri tegemine on see, kui sa ettevõtjana tunnetad, et sa hakkad sõltuma muutumisest. You want to make a difference (ingl.k. Sa tahad muutust luua.). Sa lihtsalt ei oskagi muud moodi olla, sa ei saa olla mutter suures organisatsioonis, sest sa ei tunne seal enda mõju. Sa tahad teada, et võid teha ükskõik, mida tahad. Sa tead, et saad maailma paremaks teha ja muutudki sellest tundest, kui lahe on maailma muuta, natuke sõltuvaks.

 

Karoli, kuidas saab elus edukaks? 

Ma arvan, et edukus on selline asi, et ei ole ühtegi elu, kus sa ei  faili (ing. k. läbikukkuma) ja kus sa ei ole edukas. Need lainetused ei ole nii, et kellegi elu on edukas ja kellegi elu ei ole edukas. Kõige raskem asi ettevõtjana on endaga toime tulemine. Küsimus, kas see on õige asi, kas sellel on potentsiaali ja mõtet. Siis tuleb vaadata peeglisse ja mõelda, kas lähen sellega edasi, kas mul on raha ja kas annan iga raku oma kehas sellesse. Edukuse retsepti ei ole. Sa käid üles-alla. Kui paljudel päevadel suudad vaadata peeglisse ja öelda endale, et sa oled tubli. Ei ole mul tänaseni ühtegi päeva, kus ma vaataks peeglisse ja mõtleks, et ma olen täielik luuser või et ma olen 100% tubli. On see, kui sa suudad mõelda: „If i can say, then i can do it“ (ing. k. kui ma suudan seda mõelda, suudan ka teha).

 

Millised on kõige põnevamad katsumused, mis Sul isiklikus plaanis lähiajal ületada tuleb? 

Sellele ei ole ühest vastust. Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi rääkinud, mis meil täna on, siis ma ei oleks osanud seda isegi kuidagimoodi soovida. Kasvõi nais-founderina (ingl. k. naissoost asutaja) tuua esimesena üldse Ida-Euroopasse üks paremaid investoreid. Ma isegi ei tulnud selle peale, et see kuidagi võimalik on. Või üldse väga palju asju, mida ma ütlen – need on kaugel sellest, mis ma tegelikult tean, et võimalikud on. Ma arvan, et olen väga põneva ettevõtte ehitamise juures praegu. Ma kindlasti tahan, et selle haare võimalikult suur oleks. Ma tean, et iga õnnestumine selle ettevõttega tähendab seda, et on vähem võimalusi inimestel nagu Donald Trump võimule saada. Kui ma räägin oma enda ettevõttest, siis kindlasti Jobbaticali haarde laiendamine ja tõeliselt maailma viimine on suur eesmärk. Isiklikus plaanis on väga selgelt vaja ära otsustada see, kus ma elan, sest praegu on minu perekonnaelu kõikide nende mandrite ja riikide vahel päris keeruline. Kui kuidagi teleporteerumise saaks käima panna, siis see lihtsustaks elu päris palju. Kuid see on raske küsimus, sellele ei ole ma arvan nii head vastust.

 

Selline oli minu lugu, milline saab olema sinu? 



« Tagasi
000JA Alumni Estonia
0klassi registreerimine
1EETA
1HAK
2maarmastanaidata2
Ja

 
 
Junior Achievement Eesti SA
Lauteri 3-212, 10114 Tallinn
Koduleht: www.ja.ee
E-kiri: junior@ja.ee
Telefon: +372 6210998
Asukoht Facebook  
by HansaNet