Looraamat

Merilin Priilinn-Türk: kas kasvatame koolis roboteid või tulevikutegijaid?

Faktide tuupimise kõrval võiks kool toetada isiksuse arengut, individuaalsete eesmärkide ja eelduste kujunemist, mis aitaks meil iseennast tundma õppida, tulevikus enda jaoks õigemaid valikuid langetada, kirjutab hiljuti gümnaasiumi lõpetanud Merilin Priilinn-Türk.

 

uunis sulgesin gümnaasiumi ukse ja astusin ka teise jalaga ukse vahelt "päris" maailma, vastu uutele väljakutsetele. Õppisin 12 aasta jooksul kahes koolis ja nägin ka ringi liikudes erinevaid noori, suhtumist, õpetajaid, õpetamismeetodeid.

12 aastat on pikk ja noorte arengus väga oluline aeg ja kuna gümnaasium on nagu eeldusaine ülikooliks, siis teeb murelikuks, et gümnaasiumis nägin ikka veel robotiteks kujundamist läbi tuupimise ning sellega seonduvalt vähest õpimotivatsiooni, arenemissoovi ja ebakindlust tuleviku osas.

Teiselt poolt on kuulda nurinat noorte oskuste ja huvi puudumise osas ning meie sildistamist. See kõik näitab, et koolisüsteem peab meid, noori, praktilisemalt toetama juba enne ülikooli.

Numbriline eksamitulemus vs reaalne oskus

Nii õpilaste kui ka õpetajate puhul on näha harjumus teha seda, mis vajalik, mitte kübetki rohkem. Õpilased teevad minimaalse, et hinne kätte saada ja õpetajad enamasti - on muidugi alati erandeid - pingutavad õpiku teksti edasi andmisega samamoodi, nagu nad seda aastaid on teinud.

Ka lapsevanemate jaoks on õppimise mõõdupuuks hinne. Võib-olla seetõttu nägin vähe päris enesearendamise soovi ja sisemist motivatsiooni.

Inglise keeles on head sõnad learning ja studying, eesti keeles vastab neile vaid üks väljend - "õppimine". Oluline on mõista "õppimise" ja õppimise vahet. Uue info omandamiseks efektiivseim viis on selle infoga praktilise töö tegemine ja emotsioonide läbi õppimine.

Faktide tuupimise kõrval võiks kool toetada isiksuse arengut, individuaalsete eesmärkide ja eelduste kujunemist, mis aitaks meil iseennast tundma õppida, tulevikus enda jaoks õigemaid valikuid langetada, soodustada rohkem säravate ideedega edumeelsete tulevikutegijate kujunemist juba koolis.

Koolisüsteem ei tohiks olla niivõrd orienteeritud ainult hinnetele testide eest, vaid ka hinnetele/hinnangutele kogemuste ja arengu eest, mille õpilane läbib. Suurim viga on see, et õpilastel lastakse vähe ISE kogeda ja ka feilida, meid nagu ei usaldataks päris tegude elluviimisel.

Kui meilt, noortelt, oodatakse tööturul kohe ettevõtlikku, lahenduste leidmisele ja tegutsemisele suunatud hoiakut, vastutusvõimet ning häid sotsiaalseid oskusi, siis kust me need hankima peaksime kui mitte koolist? Selleks on oluline anda gümnaasiumis õpilastele vastutust ja vabadust ise eesmärke seada ja tegevusi algatada ning läbi viia, miks mitte koostada osaliselt oma õppekava vastavalt huvidele ja tulevikuplaanidele.

Ebaõnnestumised arendavad isiksust

Gümnaasiumis õppides kuulsin koolikaaslasi rääkimas, kuidas nad soovivad juba peale kooli lõppu midagi suurt saavutama hakata, kuid samal ajal ei liigutatud selleks lillegi.

Tundub, et noored piiravad oma potentsiaali eelkõige kolmel põhjusel: kardavad feilida, kardavad teistest eristuda ning kardavad olla nemad ise ning teha seda, mida nende hing ja süda ihkaksid ning armastaksid, mitte võib-olla aga enamik teisi.

Winston Churchill on öelnud: "Pessimist näeb igas võimaluses probleemi. Optimist näeb igas probleemis võimalust."

Feilimise hirm sunnib nii noori kui ka õpetajaid raamidesse, kuid väljakutsetele ja hirmudele vastu seista aitab just seniste enda seatud piiride ületamine. Turvalist katsetamist ja ka ebaõnnestumist kooliseinte vahel ei peaks kartma ei õpetajad, õpilased ega lapsevanemad, vaid võtma seda kui parimat õppetundi - töökohal on asi juba kordi hullem.

Minu suurim õppimine, muutus ja arenemine kogu 12 aasta pikkuse kooliaja jooksul toimus tänu ettevõtlusõppes õpilasfirma Best Ice tegemise võimalusele. Julgen öelda, et arenesin selle ühe aastaga isiksusena sama palju kui kogu 12 aastaga kokku.

Õpilasfirmas oma rollides esmakordselt alustades pidime enda piire ületama ja lahendama olukordi, milleks ükski tund ette ei valmista, kuid mis andsid meeletult kogemusi edasiseks eluks – efektiivne aja planeerimine, eesmärkide seadmine ja saavutamine, meeskonnatöö ja juhtimine, konfliktide lahendamine, enda arvamuse tagasihoidlikumalt ja vahel hoopis intensiivsemalt väljendamine, teistega arvestamine.

Selle aastaga õppisin, et ebaõnnestumised on maitseained, mis lisavad saavutatud tulemusele selle õige lõpliku vürtsi ning seetõttu lähenen nüüd probleemidele kui võimalustele midagi paremaks muuta, ületada ennast ja areneda. See on minu suurim motivatsiooniallikas ja kannustav jõud.

Koolis peaks olema kindlasti võimalusi päriseluliste situatsioonide katsetamiseks ja mugavustsoonist väljumiseks, korraldamiseks ja organiseerimiseks. Kui minult on erinevatel esinemistel küsitud, mida lisada koolisüsteemile, siis arvan, et gümnaasiumis peaks olema ettevõtlusõpe ja õpilasfirma tegemine kohustuslik, sest see arendab erinevalt tavalistest koolitundidest inimest ennast.

See peakski olema minu arvates üks koolisüsteemi põhieesmärkidest, et õpilane muutub täiskasvanulikumaks, suudab võtta vastutust, suunata ise enda elu ja pingutada enda eesmärkide nimel. Noored lõpetaksid kooli palju küpsemana, kui nad teevad seda praegu.

Noored vajavad ukse praotamist pärisellu kohe

Õpilased vajavad koolist veel võimalikult otsest erinevate valdkondadega kokkupuudet, et välistada ebasobivad ja leida üles südamelähedased valdkonnad ja tegevusalad ning tunda end kooli lõpus edasist valikut tehes kindlalt.

Näiteks ühepäevase töövarjupäeva asemel võiksid õpilased osaleda praktikanädalal, sama kogemust vajavad tegelikult ka õpetajad ise. Noorte arvamust, nõuandeid ning soove õppe sisu põnevamaks muutmiseks võiks arvestada. Kirgliku huviga õpilane võib mõnes teemas olla teadlikum kui õpetaja ja ta on nõus ka teadmisi teistele jagama, olles eakaaslastele kuuldavam hääl.

Mina olen oma koolile tänulik, et mu õppimise ja tegutsemise kirge on toidetud ning mu kujunemise teekonda on vürtsitatud väljakutsete ja kogemustega. Seetõttu astun pärisellu julgemana, küpsemana, kogenumana ja teotahtelisemana kui kunagi varem. Olen valmis pesapuult lahkuma ning lendama täiel kiirusel laia maailma. Koolipingis 12 aastat ainult õpikut lugenuna ma ilmselt nii kindlalt ei tunneks.

Kirega õppivad ja hilisemas elus kenasti hakkama saavad ettevõtlikud õpilased on ju iga lapsevanema, õpetaja ja koolijuhi unistus. Kuigi tulevik on robotite päralt, ei peaks neid läbi koolipingi tootma! Ettevõtlikku ja tegusat õppeaastat!

Category : Vilistlaste lood Posted : 10 October 2019 15:12 UTC

Add comment

Post a comment

Security code Refresh

Related Articles

We updated our privacy policy which has been specifically adjusted to reflect the new GDPR regulation Learn more.

I accept cookies from this site